Kas Ps 103:12 tõestab, et Maa on ümmargune?

Psalm 103:12 on kristlaste üks tugevamaid argumente heliotsentrilise maailmamudeli kaitseks.

Heliotsentriline maailmamudel on siis see mudel, kus Maa ja teised planeedid tiirlevad ümber Päikese. Päike on üks tähtedest Linnutee galaktikas. Ja see galaktika on üks paljudest galaktikatest lõpmatus Universumis.

Aga loeme Psalm 103:12:

“Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib Ta meist meie üleastumised!”

Kuidas see siis tõestab heliotsentrilist maailmamudelit?

Üks Pildiraadio saate kommentaatoritest põhjendab seda selliselt:

“Mul on hea piibelik argument, et maakera on kera

Psalm 103:12 Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised. See suurus peab olema ääretu, kuna Jumal ei tuleta meie patte meile enam meelde.. kui me ise meeltparandame. Seega kui maa oleks lame, oleks ida ja lääne vahel kindel mõõt, kui kaugele Jumal meie patud viskab.. Jumala õnnistusi kõigile.”

Nüüd mida kommentaator sellega öelda tahab, on see, et heliotsentrilise maailmamudeli puhul, kus Maa on planeet ning Universum lõpmatu, siis Jumal viib meie patud meist lõpmata kaugele (nii nagu ida on läänest lõpmata kaugel). Aga lameda Maa puhul saaks Jumal viia meie patud meist ainult lõpliku hulga kilomeetrite kaugusele.

Loogiline! Maa peab olema ümmargune!

Aga loogiline on see ainult esmapilgul. Niipea, kui hakkad natukene selle üle juurdlema, siis see mõttekäik ei ole õige.

Luba ma seletan.

Kui me loeme Psalmi 103:12, siis me kaldume mõtlema selliselt:

Ja siis me mõtleme, et kuna Universum on lõpmatu, siis Jumal viib meie patud meist lõpmata kaugele (nii nagu ida on läänest lõpmata kaugel.)

Aga hakka minema. Võta kompass ja hakka minema ainult ida suunas (või ainult lääne suunas). Sa ei liigu nii, nagu joonisel punase joonega näidatud.

Miks?

Sest me jätsime tähele panemata tõsiasja, et ilmakaared (põhi, lõuna, ida, lääs) kehtivad ainult Maa peal või selle läheduses. Sest ainult Maa peal on Maa magnetväli, mis näitab ära, kus pool on põhi ja kus lõuna, kus ida ja kus lääs. Avakosmoses kaugel eemal Maast sa ei saa sõita kompassi järgi. Ei põhja suunas ega ka mingis muus ilmakaare suunas. Sest kompass ei näita sulle mitte midagi.

Ilmakaared põhi ja lõuna, ida ja lääs eksisteerivad ainult Maa peal, sest Maa põhjapoolus määrab ära nii selle, kus on asub põhi, kui ka selle, kus asuvad kõik teised ilmakaared. Kompass näitab sulle suunda Maa magnetvälja järgi.

Ja fakt on see, et kui sa võtad kaks inimest, paned nad ekvaatoril seljad vastamisi kokku, selliselt, et üks on näoga ida suunas ja teine lääne suunas; ja kui sa mõlemale annad kompassi ja ütled ühele: “Liigu sirgjoones ainult ida suunas!” Ning teisele: “Liigu sirgjoones ainult lääne suunas!” …

…Siis need kaks inimest, üks liikudes itta ja teine läände, saavad ühel hetkel üksteisega kokku.

Ehk siis, planeedil liiguks need inimesed selliselt:

Aga täpselt seesama juhtub ka siis, kui need kaks inimest liiguvad samade reeglite järgi (üks itta, teine läände) lameda Maa peal.

Sel juhul nad liiguksid selliselt:

Ja vaata, põhimõtteliselt nad liiguksid täpselt sama rada pidi, läbi Aafrika, Lõuna-Ameerika, jne. (olgu siis planeedil või mööda lamedat Maad.)

Mõlemal juhul (nii planeedi kui lameda Maa puhul) need inimesed liiguksid mööda ringjoont ning saaksid ühel hetkel teineteisega taas kokku. Hoolimata sellest, et üks liikus kogu aeg ida suunas, teine lääne suunas.

Kuidas nüüd siis patuga on?

Kas Jumal viib meie patud meist nii kaugele, et lõpuks on need patud ringiga tagasi meie juures?

Kas nii?

Ma arvan, et seda ei ole psalmist mõelnud.

Esiteks sellepärast, et tol ajal ei teadnud ei psalmist ega ka mitte keegi teine inimene midagi heliotsentrilisest maailmamudelist. See mõeldi välja alles paartuhat aastat hiljem.

Teiseks, ma arvan, psalmist võttis seda väga lihtsalt. Oma värsside kirjutamiseks ei olnud tal vaja teadust teha. Ta lihtsalt läks õue ning vaatas vasakule ja paremale. Ja nägi, et Maa on lõpmata suur. Vaatas ida suunas kaugusesse…

…Ja vaatas lääne suunas kaugusesse…

…Ning pani kirja read, et nagu ida on ühes suunas hästi kaugel ja lääs täpselt vastassuunas hästi kaugel…

…Siis nii kaugele viib Jumal meist meie üleastumised ja patud.

See on metafor, kõnekujunud. Reaalsuses ei pea Jumal meie patte viima ei ida ega lääne suunas. Reaalsuses Jumal viis meie patud koos Jeesusega ristipuule. Ja sinna need jäid.

Lõpetuseks

Jumala Sõna on lihtne. Vaatad itta, vaatad läände… Ja saad aru, et need ilmakaared on üksteisest vastassuunas… Nii ka Jumal lahutab meid meie pattudest.

Teadus on, mis selle keeruliseks teeb – Kas Jumal viib meie pattud meist ikka lõpmata kaugele või ainult 100 km kaugusele (või 1000km kaugusele).

Seega, psalm 103:12 ei tõesta mingilgi kombel, et Maa on planeet lõpmata suures Universumis.