Posted by Ma arvan, et see on inimloomuse üldine probleem – Kui sa tunned, et sulle on ebaõiglaselt liiga tehtud, siis sa pahandud, haavud, kibestud, soovid tagasi teha või kätte maksta jne.
Mingi aeg tagasi olin sellises olukorras, kus tundsin, et teine inimene oli mulle ebaõiglaselt ja pahatahtlikult liiga teinud.
Ja mida sa teed selles olukorras?
Ma ei tea, mis sina teed, aga ma ütlen, mis mina tegin.
Mis ma tegin, kui mulle liiga tehti
Esiteks ma ei teinud midagi, aga ma tundsin end väga nirult ja häiritult. Et kuidas ta võib nii käituda.
Aga siis hakkasin mõtlema, et mis ma selles olukorras siis ette võtan. Ja siin hakkas minu vastu rääkima nagu kaks eri poolt:
Esimene ütles, et ole armuline, anna andeks, õnnista jne (nii nagu Piibel õpetab). Aga teine pool andis nõu, et tuleks ikka mingi hea plaan välja mõelda ja kätte maksta, oma õiguste eest võidelda.
Usun, et esimest nõu andis Püha Vaim, teist aga minu oma vana lihalik loomus.
Minu probleem…
…Oli selles, et ma ei suutnud kuidagi oma vana lihaliku loomuse poolt esilekutsutud tundeid kontrolli all hoida. Jah, mõneks ajaks suutsin, aga siis mingi aja pärast, päevatoimetuste keskel või mõnel muul hetkel need tungisid jälle esile.
Tundsin seal haigetsaamist, kibedust, ebaõiglust…
Ja see tuli uuesti ja uuesti ja uuesti mu ellu tagasi. Ja ma ei saanud sellest kuidagi lahti.
Ja siis tuli Viljandi RAHU esimene koosolek ja mul oli vaja valmistada Jumala Sõna, mida õhtul jagada. Läksin järve äärde palvetama, aga mu mõtted ei olnud palves, sest vaidlesin (oma peas) tolle inimesega.
Ja minu peas üks pool ütles – Anna andeks, ole armuline… Ning teine pool nõudis kättemaksu. Silm silma, hammas hamba vastu (nagu Vanas Testamendis öeldakse).
Ja ma tundsin, et ma ei saa jutlustada Jumala Sõna, kui ma käitun Jumala Sõna vastu.
Ja seal järve ääres ma alistusin – Ma annan kõik täitsa andeks, ilma tingimusteta, olen armuline, kannan ise kahju Jumala pärast. Aga ma tahan südamerahu.
Ja tead, selle rahu ma sain.
Ma läksin koju, võtsin tolle inimesega ühendust, ütlesin, et ta on mulle pahatahtlikult liiga teinud, ma olen kahju kannatanud, aga ma ei tee talle mitte midagi ja ma annan talle täielikult ja kõik viimseni andeks ja see on lõpetatud.
Miks ma seda tegin?
Vaata, ma tegin seda eelkõige iseenda pärast.
Minul endal oli seda vaja.
Minu sees oli võitlus ja ma ei saanud sellest jagu. Mõneks ajaks sain, aga see tuli uuesti tagasi. Jälle suutsin selle vaigistada ja nö “vaiba alla” pressida, aga ikka ta sai sealt välja.
Ja see häiris minu elu. Minu igapäevaelu, minu vaimulikku elu ja ka minu vaimulikku teenistust.
Aga nüüd, kui ma olin selle asja ära klaarinud, välja öelnud, et ma olen talle kõik andeks andnud, selle teemaga on lõpetatud…
Siis tead mis juhtus?
Mõne aja pärast see tuli jälle tagasi.
Või vähemalt püüdis tagasi tulla.
Aga nüüd oli olukord teistsugune. Minul oli meeles see, et see olukord oli klaaritud, ma olen kõik andeks andnud ja mina omalt poolt olen selle lõpetanud.
Ja vaata, sellel olukorral ei olnud enam minu üle meelevalda. Ma olin vaba.
Miks ma seda jagan?
Ei, mitte sellepärast, et näidata, kui üllas ja vaga inimene ma olen. Vaid et näidata – me vajame andeksandmist eelkõige MEIE ENDI PÄRAST!
Seda on MEILE vaja! Et MEIE saaksime vabaks.
Ja siis ta tegi seda jälle
Seesama inimene. Tegi mulle jälle ülekohut.
Ja kohe, KOHE, surkas hingevaenlane mulle esimese olukorra nina alla: “Näe, juba kaks korda, mis nüüd teed? Ikka valesti tegid, et esimesel korral kõik oma õigused nii kergelt ära andsid.”
Aga vaata, kuigi uus olukord oli uus ja see tekitas minus taas ebaõigluse tunnet, sain taas haiget, mu hinges oli kibedust ja soovi kätte tasuda…
…Siis endiselt ma mäletasin, et esimene olukord oli ära klaaritud, sellele oli selge jutt alla tõmmatud, sellega oli kõik…
…Ja ma ei hakka seda enam lahti kakkuma.
Ja vaata, sellepärast on nii oluline (vähemalt mina leian, et see on minu elus nii oluline), et ma konfliktolukorrad niimoodi ära klaarin, et ma vastasega väga selgeviisiliselt ära lepin (või vähemalt omalt poolt selgesõnalisetl andeks annan).
See on minu kaitse…
…Mitte teiste inimeste vastu, vaid hingevaenlase ja mu oma vana loomuse rünnakute vastu.
Ja seepärast kui võimalik, ma räägin inimesega silmast-silma. Ja lõpetuseks…
…Ma annan leppimiseks käe.
Kui ta mu käe vastu võtab, siis me oleme leppinud. Ja see käepigistus on märk sellest – minu ja tema kaitseks tulevikus, kui hingevaenlane vana asja tahab üles susida.
See käepigistus tuletab meelde – see on klaaritud ja lõpetatud.
Kui ta aga ei võta mu kätt vastu, siis ma ütlen, et mina omalt poolt olen pakkunud leppimist, tal ei ole kitsas minu südames. Ka see on eelkõige MINU kaitseks. Minu enda eest. Naljakas, eks?
Nüüd mõned kirjakohad, mis on mind juhtinud sellel teel:
“Õndsad on armulised, sest nemad saavad armu.” (Mt 5:7)
“Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.” (Mt 5:9)
“Ärge olge pahanduseks ei juutidele ega kreeklastele ega Jumala kogudusele, nagu minagi olen meelepärane ega otsi oma, vaid paljude kasu, et nad päästetaks.” (1Kr10:32)
Selle mõte on see – sõltumata, kuidas teised käituvad, ära sina ole pahanduseks; allikaks, kelle kaudu tuleb pahandus. Ja nagu Paulus ütleb – küsimus ei ole ainult minu kasus, vaid evangeeliumitöös.
“Aga kui keegi on tülinorija, see teadku, et meil ei ole seesugust kommet ega mitte Jumala kogudustel.” (1Kr 11:16)
Oma õigust taga ajades (ja veel kättemaksu plaanides) me paratamatult muutume tülinorjateks. Aga nagu ma alguses ütlesin, ei tähenda see, et seda lihtne saavutada on. Meil ongi see võimatu, aga Jumala abiga – Võimalik!
“…et ihus ei oleks lahkmeelt, vaid et liikmed üksmeeles kannaksid muret üksteise eest.” (1Kr 12:25)
See on Jumala tahtmine – et me oleme üksmeeles ja toetame üksteist. Aga lihapinnal tekib igal juhul lahkmeel, kibedus, tülid jne. Jumala Vaim on, kes meid liidab üheks.
Lõpetuseks
Ma ei kirjutanud seda selleks, et ütelda – Me ei tohi tülitseda.
Sa ei suuda elada nii, et sa teistega lahkmeelde ei satu. Aga ma kirjutasin seda selleks, et KUI lahkmeel ja tüli tekib (võib-olla ainult sinu sees)…
…Siis kuidas mina sellega toime tulen. See ei ole lihtne. Minu sees ei ole lihtne. Aga koos Jumalaga on võimalik need lahendada armu sees ja saada ka vabaks.
See on minu kogemus.
Tere. Minu nimi on Egon Sarv ja ma kuulun Valjala Rahu Kogudusse. Minu vaimulikud juured on sellest kogudusest. Aga kuna ma praegu elan Viljandis, siis juhin Valjala Rahu Koguduse tööpunkti Viljandis – “Viljandi RAHU”.
Siin on lühidalt, kes ma olen ja millega Jumala armu mööda tegelen.