Posted by “Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Jehoovale: “Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!”” (Psalm 91:1-2)
Täna hommikul oli Viljandi järv paksu udupilve sisse mässitud ning ehkki päike oli juba tõusnud, ei olnud seda massiivse uduloori tõttu näha.
Ning kummalisel kombel, kui ma täna üles tõusin, täitis mind kummaline rõhumine ja muremõtted surusid mulle peale. Olin oma muremõtetega, nagu see kaunis Viljandi järv paksu ja raske udupilve sees, kust valgus (=lootus) läbi ei paista.
Naljakas oli see, et tegelikult muretsemiseks põhjust ei olnudki. Ja nii mulle tundus, et need muremõtted on nagu väljastpoolt mind (kellegi teise poolt) mulle peale surutud.
Ja mis sa teed siis selles olukorras?
Muretsed?
Inglise keeles on selline väljend – pity party, mida maakeeli võiks tõlkida: “Enesehaletsuse pidu.” Ja see enesehaletsuse pidu on tavaliselt väga üksildane. Sõpru ega tuttavaid sinna ei kutsuta. Seda pidu peetakse üksinda. Poed oma urgu ja haletsed ennast; “Oh mind viletsat… Oh, mind õnnetut…”
Nüüd kas sul läheb sellest paremaks? Hakkab sul kergem?
Ma ei usu.
Ometi mingil kummalisel põhjusel inimesed naudivad seda. Ja see kerib su järjest rohkem enesehaletsusse ja muremõtetesse, selle paksu udupilve sisse, kus oled lootusetult eksinud ning teed välja kuidagi üles ei leia.
Aga mis on siis õige lahendus? Mida teha, et sellest udupilvest välja saada?
Tule Jumala Sõna juurde. Vähemasti see on see, mida mina tegin.
Tule Psalmide/Laulude raamatu juurde. Tule nende psalmide juurde, mis kiidavad Jumalat.
Loe neid psalme. Loe näiteks:
Psalm 91, 92, 93, 95, 96, 97, 98, 99, 100, 103, 104, 105, 107, 108, 110-118
Või loe psalm 119 – ka see kinnitab sind.
Või loe täitsa lõpust: Psalmid 145-150
Võid olla üsna kindel, et sa ei jõua neid psalme läbi lugeda, kui see paks udupilv sinu ümbert (need muremõtted ja enesehaletsuse hood) on su ümbert imelisel viisil kadunud ning rõõmsad ja lootustandvad päikesekiired su südamesse paistavad.
Täpselt nagu praegu Viljandi järvel – udu on kõvasti hõrenenud ning päikesekiired tungivad jõuliselt läbi – pakkudes inimestele soojust ja valgust, rõõmu ja lootust.
Täpselt seda teeb ka Jumala Sõna meie vaimus ja südames.
Tere. Minu nimi on Egon Sarv ja ma kuulun Valjala Rahu Kogudusse. Minu vaimulikud juured on sellest kogudusest. Aga kuna ma praegu elan Viljandis, siis juhin Valjala Rahu Koguduse tööpunkti Viljandis – “Viljandi RAHU”.
Siin on lühidalt, kes ma olen ja millega Jumala armu mööda tegelen.