Miks otsime leevendust kuskilt mujalt?

Neis Eesti kogudustes, kus lauldakse ülistuslaule, on juba aastakümneid kasutusel (ja hästi populaarne) järgmine laul:

Sõnaga mind puuduta,
kuskilt mujalt enam leevendust ei saa. 
Abituna taevatuultes vangun üksinda – 
Sõnaga mind puuduta.

Kes ülistuslaule laulavad, need kindlasti teavad seda laulu.

Aga las ma kutsun sind üles mõtlema natuke selle lauluteksti üle, mida me kogudustes nii härdalt laulame.

Las ma küsin sult: Miks me palume Jumalat, et Tema meid oma Sõnaga puudutaks?

Vastus: Sest kuskilt mujalt me enam leevendust ei saa.

Ja nüüd minu küsimused sulle, kui usklikule inimesele on:

1. Miks sina usklikuna ÜLDSE OTSID leevendust oma eluprobleemidele KUSKILT MUJALT, kui Jeesusest? Kas Tema ei ole vastus kõigile su eluküsimustele ja -probleemidele?

2. Miks sina uskliku inimenesena alles KÕIGE VIIMASES HÄDAS pöördud Jumala poole abi otsima?

Sest sa laulad ju – sest kuskilt mujalt enam leevendust ei saa. Miks sa nagu kõik teised variandid (nii võimatud ja võimalikud) enne läbi proovid. Ja alles siis, kui KUSKILT MUJALT enam leevendust ei saa, siis viimases hädas pöördud Jumala poole?

Või võtame selle salmi teise poole:

“Abituna taevatuules vangun üksinda – Sõnaga mind puuduta.”

See on ju otses vastuolus Jumala Sõnaga. Kui sina usud Jeesusesse ning usu läbi oled saanud Jumala lapseks, siis Jumala Sõna ütleb sulle selgelt:

“Teie meelelaad olgu rahaahnuseta; olge rahul sellega, mis teil on. Sest Tema on öelnud: “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha! Nii võime siis julgesti öelda: “Issand on minu abimees, ei ma karda!” (Hb 13:5-6)

Näed – Jumala Sõna ja tõotus oma lastele kindel – Ma ei hülga sind ega jäta sind maha. Ja seepärast usklik inimene ütleb julgesti: Issand on minu abimees, ei ma karda!

Ja seega, kui meie laulame pühapäevast pühapäeva kirikutes usklike koguna: “Abituna taevatuules vangun üksinda”, siis me tegelikult laulame uskmatust.

Laulame uskmatust ning oma sõnadega teeme tühjaks Jumala Sõna.

Või võtame selle laulu teise salmi:

Salmi teine pool on sama, nagu esimeses salmis. Siis vaatame salmi esimest poolt:

“Minu hinge kosuta, kuskilt mujalt enam julgustust ei saa.”

Taas – Miks sina uskliku inimesena peaksid otsima julgustust KUSKILT MUJALT kui Jeesusest?

Ja taas – miks sa alles kõige viimase asjana pöördud Jeesuse poole, siis kui kõik teised võimalused on ammendatud?

Miks sa kohe ei pöördu Jumala poole, Jeesuse poole nii leevendust kui julgustust saama?

“Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.” (Fl 4:6-7)

Näed! See on viis, kuidas peaksime usklikena käituma. Mitte nii, et püüame oma olukorrad oma jõu ja tarkusega, oma käsivarre abil lahendada. Ja kui mitte miski enam ei aita, siis tuleme Jumala juurde.

Kallis kaasvõitleja – Tule ikka kohe Jumalat otsima. Kohe esimese asjana, mitte viimase.

Ja teiseks – kui sa ikka näed, koguduses lauldav laul läheb Jumala Sõna ja sinu usuga vastuollu, siis mis tast ikka laulda. Mina olen nii teinud, et ma võtan siis pigem mõne Psalmi ja kiidan Jumalat seda lugedes. Siis ma tean, et ma kiidan Jumalat ja ei pane oma väljaöeldud sõnadega metsa.