Kui palk osutub äkitselt nii väikeseks…

“Õnnistatud on mees, kes loodab Jehoova peale, kelle lootus on Jehoova! Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.” (Jr 17:7-8)

Võtsin augustis mõned lapsepäevad välja. Nüüd ju antakse lapsepuhkuse päevi ka isadele. Iga lapse pealt 10 päeva kuni lapse 14-aastaseks saamiseni. Riik kompenseerib need päevad.

Aga see kompensatsioon on väga väike.

Kui septembris palk laekus ja seda oma arve peal nägin, siis meel muutus mõruks. Nende lastepäevade tõttu oli suur tükk palgast otsekui maha lõigatud.

Mõtlesin, et kuidas ma selle nii väikese palgaga see kuu üldse välja tulen. Tegin kiiresti oma peas rehkendused ja leidsin, et kui maksud ja mõned teised hädavajalikud väljaminekud suudan ära katta, siis…

…Siis ongi kõik. Rohkemaks raha ei jagu.

Et siis kuidas ülejäänud kuu hakkama saada?

Ja siis jõudsin järeldusele:

“Jumal, ma väga vabandan, aga see kuu ma küll kuidagi kümnist maksta ei saa. Ma pole kümnise vastu, aga mul lihtsalt ei ole, millest maksta. Ma väga vabandan.”

Ja siis ma mõtlesin – Aga see ei ole õige.

Lõppeks Jumal on Jumal ning Tema on kõikvõimas Jumal. Kui mu lapsel on koolis vaja teatriraha, siis ta ei muretse sellepärast, kus ta selle saada võiks. Ta läheb isa/ema juurde ja küsib: “Mul on vaja teatriraha.”

Jumal on mind 50 aastat kandnud, kas Tema ei suuda mind ka sellel kuul kanda?

Suudab.

Aga mis siis probleem on?

Nagu Hudson Taylor kunagi tunnistas (ma oma sõnadega taastan tema mõtte):

“On üllatav, kui palju kergem on Jumalat usaldada, kui sul on paar penni taskus… Kui siis kui sul ei ole ühtegi penni taskus.”

Ehk teiste sõnadega – inimesele on turvalisem, kui tal on Kõikväeline Jumal + paar penni… Kui siis kui tal on AINULT Kõikväeline Jumal ja mitte üldse raha.

Naljakas eks?

Tegelikult see on uskmatuse küsimus.

Ning ma mõtlesin nii – tegelikult ma olen kogu aeg mõelnud nii – Kümnis on usalduse küsimus. Ma annan oma osa Jumalale ning ülejäänus usaldan Teda.

Ja ma mõtlesin: “Ma maksan kümnise ära…Ja mis siis saab? Ülejäänud kuu?”

Ja vaata, kui ma selle otsuse olin oma südames vastu võtnud – maksta kümnis ära ning ülejäänus usaldada Jumalat, siis hakkas minu sees kasvama usk.

Ning mulle tuli selline mõte: “Kui ma kümnise ära maksan, arved ära maksan ja need teised hädapärased asjad… Siis minu on raha selleks kuuks otsas. Mis ma siis teen? Süüa meil, tänu Jumalale, on. Nälga me ei jää. Aga ülejäänust tuleb kuu aega loobuda. Kuskil käia ei saa, midagi teha ei saa (mis raha nõuab).

Mis ma siis teen?

Ja seda ma teen selle kuu – Siis ma loen Piiblit, palvetan ja kiidan Jumalat. Väga vahva kuu tõotab tulla!

Läksin internetipanka ning esimese asjana maksin kümnise ära. Ülejäänus panin oma lootuse Jumala peale. On Tema mind ja mu pere siiani kandnud, küll Tema kannab meid ka siit edasi. Kiitus olgu Tema nimele.

Ja tead, mis siis juhtus?

Sattusin selle kirjakoha peale Jeremija 17:7-8:

“Õnnistatud on mees, kes loodab Jehoova peale, kelle lootus on Jehoova! Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.”

Näed! Esimene osa on täpselt kinnitav – “Õnnistatud on mees, kes loodab Jehoova peale, kelle lootus on Jehoova.”

See on kümnise mõte – sa annad osa oma sissetulekust ära ja ülejäänus…

…Ülejäänus LOODAD Jumala peale.

Ja Jumal ütleb – Sa oled õnnistatud.

Aga Ta ütleb veelgi midagi. Ütleb sellise inimese kohta, et see on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab juurdi oja kaldal.

Nüüd kuhu selline inimene tegelikult siis juurdub? Mis on see oja?

Jeesus. Paulus ütleb – Juurduge Temasse.

Ja vaata – Siis ta ei karda ei palavust ega põua-aegu. Maailm meie ümber on praegu väga heitlik ja ebakindel. On nii pandeemia, vaktsineerimine, sõjad meie ümber. Kas sinu palk (ükskõik kui suur) suudab sind päästa põua-ajal või palavuse tunnil?

Ei suuda!

Aga kes suudab? Jumal suudab. Aga selleks on vajalik, et paneksid oma usu ja lootuse Tema peale.

Nüüd sa ütled: “Aga ma panengi ju!” Väga hea. Ja las ma ütlen sulle – Jumal katsub su läbi. Tema muidugi teab, kui palju sa paned. Aga Ta katsub sind läbi, et SINA näeksid, kui palju sa Tema peale loodad.

Muidugi, kergetel päevadel on ka kerge loota Jumala peale. Aga testimistund on just palavusetunnil. Nii nagu minul sellel kuul. Ja kes tahaks olla palavuse sees.

Aga vot selle sees me kas hakkame rakendama oma usku ja usaldust… Või ei hakka.