Sõna-amps: “Siis Taavet vihastus…”

1 Ajaraamatu 13 peatükis on lugu sellest, kuidas Taavet toob Jumala seaduselaeka Jeruusalemma.

Sellele eelnevad sündmused on järgmised: Sauli ja tema poegade surm sõjas vilistite vastu (ptk 10). Siis ptk 11, kus Taavet võitakse Iisraeli kuningaks. Ja siis saab alguse Jeruusalemma linn (1Aj 11:4jj). Algselt oli selle asula nimi Jebuus ning seal oli Siioni linnus (sest see asus samanimelisel Siioni mäel). Seal elasid jebuuslased.

Aga Taavet võitis jebuuslasi ning asus ise elama Siioni linnusesse ning siis hakati seda nimetama ka Taaveti linnaks. Jebuus ise nimetati ümber Jeruusalemmaks.

Mis Jumala seaduselaekasse puutub, siis kunagi varem vilistid oma röövretkel said Jumala seaduselaeka enda kätte ja viisid sõjasaagina koju. Aga Jumal tõi neile selle kaudu nii palju häda, et nad selle härgadega Iisraeli poole tagasi saatsid. Ja kus härjad lõpuks pidama jäid – Kirjat-Jearimis, sinna see laegas jäigi.

Ja nüüd peatükis 13 otsustab Taavet, et Jumala seaduselaeka peaks Kirjat-Jearimist ära tooma – uude, värskesse Jeruusalemma linna.

Taavet ja kogu Iisrael lähevad suure pidulikkusega seaduselaegast ära tooma ning panevad selle tuttuue vankri peale, mida siis veised vedasid. Ning kõik rõõmutsesid:

“Nad vedasid uue vankriga Jumala laeka ära Abinadabi kojast, ja Ussa ja Ahjo juhtisid vankrit. Ja Taavet ning kogu Iisrael laulsid ja mängisid kõigest väest Jumala ees kannelde, naablite, trummide, simblite ja pasunatega.” (1Aj 13: 7-8)

Ja vaata, kui huvitav! Taavet ja kogu Iisrael rõõmutsevad, mängivad ja kiidavad Jumalat kõigest jõust…

…Ja ei keegi ei märka, et just olid Jumala vastu rängalt eksitud.

Kuidas?

Lihtne! Iisraeli rahvas oli kutsutud elama Jumala Sõna, Jumala Seaduse järele. Ja nad kahtlemata oleks pidanud teadma, et Jumala seaduselaegast võisid transportida ainult leviidid; ning seda pidi kandma õlgadel kandekangidega. See on kõik kenasti kirjas 4 Moosese raamatus.

Tegelikult oli nii, et isegi Leevi poegadest tohtisid seaduselaegast ja pühasid asju kanda ainult kehatlased – Leevi poja Kehati järeltulijad. Teistel inimestel oli Jumal surma ähvardusel keelanud neid asju puutuda. Sest need asjad olid pühad ja pühitsetud Jumalale.

Seega kindlasti pidi Iisraeli rahvas ja Taavet teadma, et laegast ei tohi vedada lehmadega, ükskõik kui uus või vana see vanker seal taga oli.

Aga nad vedasid. Ja laulsid seejuures kiitust Jumalale.

Ja meil on ka sageli nii, et teeme Jumala tahtele täiesti vastu, aga ise arvame, et me teeme täpselt Jumala tahtmise järgi. Ja siis laulame ja kiidame Jumalat. Mõistmata, et teeme Jumala tahtele risti vastu.

Seepärast ongi vaja Jumala Sõna tunda. Mida sügavamalt, seda parem. Seda rohkem me väldime selliseid olukordi.

Aga läheme edasi.

Ja siis seal teel juhtubki, et veised ajavad vankri peaaegu ümber ning Ussa (üks neist vankri juhtidest) suures paanikas sirutab käe, et päästa, mis päästa annab ja et laegas suure kolinaga kraavi ei lendaks.

Ussa päästab küll vankri uppi lendamast, aga kuna ta on Jumala keelust üle astunud ning puudutab seaduselaegast, siis Jumal surmas ta karistuseks.

Ja nüüd Piibel ütleb:

“Siis Taavet vihastus, et Jehoova oli Ussa lõhki rebinud /…/ Ja Taavet kartis sel päeval Jumalat, öeldes: “Kuidas ma võin Jumala laeka viia enese juurde?” (s11)

Teiste sõnadega, Taavet vihastus Jumala peale ning vaidlustas Jumala tegevuse õigsuse. Teiste sõnadega: “Kui Sa Jumal, käitud niimoodi, siis kuidas ma saan teha seda või teist?”

Inimlik käitumine. Nii hakkavad töötajad sageli vastu oma ülemuste nõudmistele. Nii hakkavad õpilased vastu oma õpetajate nõudmistele ja korraldustele. Nii hakkavad lapsed sageli vastu oma vanemate korraldustele. Ikka on alamal poolel õigus ja ülem nõuab liiga palju või liiga võimatut.

Inimeste käitumist saab muidugi vaidlustada, aga Jumal on Jumal. Ja Jumal ei eksi. Jumal oli andnud Iisraeli rahvale reeglid, mille järgi käituda. Taavet rikkus reegleid, mitte Jumal.

Täpselt sama oli Eedeni aias – Jumal ütles Aadamale: Sellest puust sa ei tohi süüa, muidu sured. Inimene ikkagi sõi ja saigi oma surma kätte. Jumal ütles, et ainult kehatlased tohivad seaduselaegast kanda, teised ei tohi puutudagi, muidu surevad.

Ussa puudutas ja suri. Milles Jumal siin süüdi on?

Aga meie elus on ka nii, et siin või seal olukorras me astume üle Jumala käsust, teeme oma tahtmist…

…Ning selle tagajärjed on kibedad. Ja siis, selleasemel et meelt parandada ja analüüsida, kus me eksisime… Me hakkame Jumalat süüdistama. Ütleme: “Jumal, miks nii? Miks Sa lasid; miks Sa lubasid;

Mõistmata, et viga pole mitte Jumalas, vaid meis endis.

Õnneks Taavet analüüsis oma olukorda ja kui ta uuesti läks laegast ära tooma, siis ta tegi seda juba korrektselt:

“Siis ütles Taavet, et Jumala laegast ei tohi kanda ükski muu, kui ainult leviidid, sest Jehoova oli valinud nemad laegast kandma ja seda igavesti teenima.” (1Aj 15:2)

Kas Taavet alles nüüd Jumala Sõnast ilmutuse sai?

Ei!

1Aj 15:13 Taavet tunnistab OMA viga, kui ta ütleb leviitidele:

“Sellepärast, et te eelmisel korral ei ühes ei olnud, rebis meid Jehoova, meie Jumal; sest me ei olnud Temast hoolinud, nagu oleksime pidanud.!”

Näed, Taavet võtab vastutuse. Ta ei aja süüd leviitide kaela, sest tema oli kuningas ja tema asi oli öelda, kes kaasa tulevad ja kes maha jäävad.

Ja see on see õppetund: Kui asjad sinu elus kraavi kisuvad, siis pea meeles – Jumal ei ole eksinud ja Jumal ei ole süüdi. Katsu läbi ja küsi Jumalalt, et ta näitaks. Äkki oled ikkagi ise midagi valesti teinud. Saad ära parandada ja tagasi järje peale.

Arm sinuga!