Posted by Laul 34 (Psalm 34) on kirjutatud sel ajal, kui Taavet oli sunnitud kuningas Sauli eest põgenema ning ta läks Gati kuninga Aakise juurde. (Seda lugu võid lugeda 1Sm 21).
Kuna Aakis oli Iisraeli vaenlane ning Taavetil oli vägeva sõjamehe kuulsus ka vaenlaste silmis, siis Taavet väga kartis oma elu pärast Aakise juures.
Ja ta mõtles, kuidas ta ennast kaitseb. Ta tegi ennast rumalaks ja käitus, nagu hullumeelne – tegi märke väravate peale ja ajas suust vahtu välja. Ja kuningas Aakis ütles oma sulastele: “Vaata, näete, et mees on hull! Mispärast toote ta minu juurde?” (1Sm 21:15)
Ja vot selles olukorras…
…Selles olukorras kirjutab Taavet Laul 34. Ning ta alustab seda laulu selliselt:
“Ma tänan Jehoovat igal ajal, alati on Tema kiitus minu suus!”
Millele ma tahan tähelepanu juhtida on see:
Ma tänan Jehoovat IGAL ajal!
IGAL ajal.
Mitte ainult siis, kui hästi läheb, vaid IGAL ajal!
Tavaline inimene käitub nii:
Kui kõik on hästi, siis ta kiidab ja tänab Jumalat. Aga kui asjad lähevad halvasti, siis ta nuriseb.
Negatiivne inimene käitub nii:
Vahet ei ole, kas asjad lähevad hästi või halvasti, kas ilm on ilus või halb, tema leiab ikka ainult nuriseda ja kaevelda:
Positiivne inimene käitub jälle nii:
Hoolimata, kas asjad lähevad hästi või halvasti, tema jääb ikka positiivseks:
Ja vot see on see mõte, mida Taavet Laul 34 ütleb:
“Ma kiidan Jehoovat IGAL ajal, ALATI on Tema kiitus mu suus!”
Ja tal ei läinud tol hetkel asjad hästi. Ta põgenes kuninga eest, sest Saul tahtis teda tappa. Ta kartis kuningas Aakist ja teeskles hullumeelset, et ellu jääda. Ja ka selles raskes olukorras ta kiitis Jumalat.
Jumal tahab meid ehitada sellisteks inimesteks, kes kiidavad Teda IGAS olukorras. Mitte ainult siis, kui asjad hästi lähevad.
Tere. Minu nimi on Egon Sarv ja ma kuulun Valjala Rahu Kogudusse. Minu vaimulikud juured on sellest kogudusest. Aga kuna ma praegu elan Viljandis, siis juhin Valjala Rahu Koguduse tööpunkti Viljandis – “Viljandi RAHU”.
Siin on lühidalt, kes ma olen ja millega Jumala armu mööda tegelen.